Meie esindusmeeskonna peatreener Jaanus Reitel võttis kokku 2024. aasta ning hindas Esiliiga neljandat kohta, rääkis parimatest mängudest ja ka neist kohtumistest, mis jäid kripeldama, selgitas meie esindustiimi tugevusi ja vaatas ette ka uuele hooajale.

Alustame kõige üldisemast küsimusest: kuidas lõppenud hooaeg kokku võtta?
Üldjoontes positiivsel noodil. Kui keegi oleks hooaja alguses öelnud, et meil hakkab niimoodi minema ja saame neljanda koha, siis ma pigem oleksin selle tulemuse hea meelega vastu võtnud. Hooaja keskel, kui oli tunne, et suudame mängida ka TOP2 võistkondade ehk Harju ja Viimsiga, siis tekkis mõttekoht, kas oleme mõnede kaotatud punktidega äkki maha mänginud võimaluse vähemalt üleminekumänge pidada ehk lõpetada hooaeg teisel kohal, aga tagantjärele tuleb nentida, et see võimalus jäi päris paljude punktide taha (neljandal kohal lõpetanud Welco kogus 60 punkti, üleminekumängudele pääsenud Viimsi sai kirja 75 punkti- toim). Ehk ju me siis polnud seda TOP2 kohta väärt, aga neljas koht on igati positiivne 💪🏻, eriti kui arvestada, et eelmisel hooajal mängisime ju Esiliiga B-s. Kõrvale ei saa jätta ka asjaolu, et hooaja lõikes meie võistkond muutus päris palju ehk iga mäng tuli mul teha koosseisus päris palju vangerdusi. Ma ei mäleta, kas saime üldse mängida nii, et kaks mängu järjest oleks olnud sama kaitseliin… Ehk lõpuks tekitas see olukorra, kus mõned asjad jäid kokkumängu taha, sest mängijate jaoks oli keeruline kogu aeg uute kaaslastega mängida, aga samas treenerina oli mul see luksus, et vahetuste tegemisega meeskonna tase ei kannatanud. Nii et kui keegi oli vigastusega või isiklikel põhjustel eemal, siis saime panna uued mängijad, kes mängisid sama taseme välja. Ehk kokkuvõttes oli ühtsus kindlasti lõppenud hooajal üheks meie tugevuseks.

Koosseisust rääkides: hooaja jooksul langesid pikaajalise vigastuse tõttu rotatsioonist välja nii Jaagup Raudmäe, Kristjan Mäestu kui Miikal Roos. Kas uuele hooajale ette vaadates on juba teada, et need mängiajd naasevad mingil hetkel esindusmeeskonna juurde?
Elu näitab seda, praegu on raske spekuleerida. Tuleb aru saada sellest, et me pole profivõistkond ehk inimestel on muud tööd ja õppimised, mis kaudselt võivad selliseid vigastusi põhjustada, sest mängijatel on topeltkoormus. Kui vaatame selle hooaja pikaajalisi vigastusi, siis näiteks Raudmäe ja Roos on kehakultuuri üliõpilased, kelle koormust on meil keeruline jälgida. Sageli teevad nad juba päeval koolis 2-3 trenni ära ja tulevad õhtul meie trenni väsinuna – siis ongi vigastuse oht automaatselt kohe suurem, aga kuna meil on võistkonna sees korralik konkurents, siis pole ka varianti, et nad trenni ei tule. Ehk meie kehakultuuri õpilased on keerulises olukorras, aga koostöös nende mängijatega oleme siiski natuke proovinud seda koormust manageerida, sest kui neil on olnud koolis väga intensiivsed päevad, pole loogiline neile õhtul täiskoormust peale suruda. Nii et kui nendest kolmest vigastusest rääkida, siis Raudmäe ja Roosi puhul võis liialt suur koormus kaudselt rolli mängida, Kristjan Mäestu ilmselt tuli pärast kaitseväest tingitud pausi liiga agaralt kohe peale ja sai seetõttu vigastada, aga Kristjan ongi sellist tüüpi mängija, kes tahab rapsida, kuid mõnikord on targem ikkagi samm-sammult minna.

Mis oli Esiliiga B-st selleks aastaks Esiliigasse kerkimisel kõige raskem?
Alati, kui sa liigataseme võrra tõused, on tähtis harjuda uue mängutempoga. Arvan, et sellega meil probleemi polnud, sest saime hooaja-eelsel perioodil häid mänge ja need valmistasid meid Esiliigaks ette. Lisaks liitusid võistkonnaga mitmed uued mängijad, kes tõstsid kvaliteeti ja andsid palju ka trennidele juurde. Ja see hea pre-season kandus tegelikult kohe üle ka hooaega, kuigi jah, esimese mängu Elvale kaotasime, aga võib-olla see oligi hea, sest sättis meie fookuse veel paremini paika. Olen alati öelnud, et kui hooaja algus läheb liiga hästi, siis ühel hetkel läheb ikka midagi valesti ja parem on, kui see juhtub kohe hooaja alguses, sest siis saab sealt edasi pusle ilusti paika loksuda. Ehk jah, see kaotus Elvale küll tuli avavoorus, aga sealt edasi saime kolm võitu ja esimese kuu järel vist olime isegi Esiliiga liidrid. Ja kui vaatame meie esitusi hooaja lõikes, siis alguses mängisime teadlikult rohkem kaitsest lähtuvalt, sest tahtsime punktid kirja saada, aga hooaja edenedes meie mängupilt paranes oluliselt ja suutsime võrdselt mängida ka meist ettepoole jäänud võistkondadega.

Kui esimese kuu järel olime Esiliiga liidrid, siis kas tekkis tunne, et TOP3 ongi meie tase?
Selline tunne tekkis võib-olla hooaja keskel, aga alguses mitte, sest teadsin, et meil pole sellist stabiilsust, et terve hooaeg niimoodi mängida ja sama ladusalt kindlasti lõpuni kõik ei kulge. Aga hooaja keskel küll oli tunne, et liiga tipp on väga lähedal, aga kahjuks siis olid juuli lõpus ja augusti alguses kaks kohtumist Flora duubliga, kus esmalt kaotasime karikamängus lisaajal 2:3 ja seejärel mängisime liigamängus 3:2 edu maha 3:5 kaotuseks. See oli meie jaoks hooaja lõikes negatiivne moment, mis lõi jalad natuke alt.

Hooaja algusest rääkides peatume ka meie täiendustel ehk aasta alguses liitusid esindusvõistkonnaga Rasmus Kala, Erki Mõttus, Tristan Saupõld, Karl Erik Jürisson ja Igor Sokolov. Kas nende täiendustega panime täppi?
Kindlasti! Meil oli vaja saada koosseisu ühtlasemaks ja saime juurde mehi, kellel on ka kõrgemal mängimise kogemus. Näiteks Rasmus oli ju pikalt üks Viimsi meeskonna liidreid ja ta on füüsiliselt väga võimekas mängija, kes andis meile kaitseliinis palju juurde. Jürisson tegi oma meistriliiga debüüdi minu käe all Viljandis 2021. aastal, kuigi kahjuks ta on viimastel aastatel vigastustega kimpus olnud, aga sel aastal suutis taas stabiilselt trenni teha. Selle eest suured tänud meie füsioterapeudile Kristjan Mardole, kes suutis Jürissonile taas sära silmadesse tuua ja aitas teda nii, et Jürisson sai korralikult treenida. Tristan Saupõld oli küll pikalt mänginud Flora noortesüsteemis, aga siis käis kaitseväes ja mängis seejärel hoopis saalijalgpalli ehk tal küll polnud sellist kogemustepagasit all, aga tema kohta saime positiivset tagasisidet endiselt Welco mängijalt Oskar Pedoskilt. Saupõld väga meeldib mulle, sest tal on väga omapärane mängustiil ja lahendused ning ta tõi kindlasti meile juurde loomingulisust. Arvan, et ta ise ka üllatus veidi, kui valiti märtsikuus Esiliiga parimaks mängijaks! Ja mis mulle Saupõllu juures väga imponeerib, on see, et ta tõesti armastab jalgpalli. Erki Mõttus oli mängija, kes hooaja jooksul arenes kogu aeg samm-sammult edasi, sest tal oli suures jalgpallis jäänud mitu hooaega vahele ja seetõttu läks aega, et tippliiga mängukoormustega ja kõige muuga harjuda. Aga ta pani hooaja lõikes kõvasti juurde ja oli lõpuks ju Esiliiga üks ohtlikumaid mängijaid, teda tõesti kardeti. Aga mis Mõttust kindlasti mõjutas, oli asjaolu, et ta oli samal ajal noortetreener. Kui sa oled juba andnud kaks noortetrenni ja olnud lastega kolm tundi väljakul, siis sealt otse meie esindusmeeskonna treeningule tulles on keeruline anda endast maksimumi. Ehk see oli kindlasti faktor, mis Mõttust mõjutas ja hoidis tagasi sellest, et ta oleks võinud veel paremini mängida, aga kokkuvõttes tegi ta ikkagi väga hea hooaja ning ka tema on mees, kes väga armastab jalgpalli ja on väga hea suhtumisega mängija. Igor Sokolov oli samuti väga huvitav ja oluline täiendus võistkonnale, kuigi kahjuks tal tekkisid vahepeal probleemid vigastustega ehk ilmselt lõpuks ta oma parimat mängu ei saanudki näidata.

Räägime eraldi ka Taijo Tenistest, kes samuti hooaja eel Welcoga liitus. Tema puhul oli teada, et ta tuleb meie juurde sooviga saada vormi ja siis liikuda edasi kuhugi kõrgemale, et oleks võimalik jahtida oma 100. koondisemängu. Kas teadmine, et sulle tuleb väga kogenud mängija, aga ainult lühikeseks ajaks, pani sind treenerina ka kuidagi raskesse olukorda?
Ei, sest me teadsime, et saame teineteisele kasulikud olla. Meie aitasime tal uuesti vormi saada ja kuna Taijol on väga hea suhtumine ning megasuur kogemus, siis ta aitas meid vastu sellega, et tõi treeningkeskkonda juurde professionaalsust. Kui sul on võistkonnas nii korraliku taustaga mängija, kes pingutab korralikult ja on väga hea töökultuuriga, siis automaatselt võtavad ka kõik teised mehed asja palju professionaalsemalt. Ehk see oli meie jaoks selline win-win olukord, kus Taijo tõi meile riietusruumi väga palju juurde ja meie saime aidata tal nii-öelda jalad alla ning selle üle oli mul väga hea meel.

Võtame nüüd ette suvise üleminekuakna, kui meiega liitusid ründajad Andreas Kiivit ja Tristan Hoffmann ning kaitsja Kevin Anderson. Kas need liitumised olid tingitud meie nii-öelda karjuvast vajadusest neid positsioone paremini mehitada või avaldasid mehed ise liitumiseks soovi?
Pigem oli niipidi, et mängijad ise tundsid huvi. Kuna minu jaoks on treeningprotsess väga oluline, siis nende mängijate näol saime sinna kaasata uusi mehi. Ja hooaja lõpp näitas, et inimestel juhtuvad erinevad asjad või tulevad ette muud tegevused, nii et sul peab olema pikk pink ja sellele aitasid suvised täiendused kindlasti kaasa. Kui neist meestest eraldi rääkida, siis Tristani puhul oli selge, et tal on keeruline konkureerida algkooseisu kohale, sest ta on pool nädalat Tallinnas ja peab mõned trennid vahele jätma. Kevin polnud jalgpalli mänginud alates eelmise hooaja lõpust ehk tal oli esmalt vaja vormi saada. Tal endal oli selleks huvi olemas ja sarnaselt Taijoga tõi oma kogemuse ning käitumisega võistkonda midagi uut juurde. Kiiviti puhul tuleb öelda, et ta kui võtta arvesse tema potentsiaali, siis ta on Eesti mõistes väga perspektiivikas mängija. Kahjuks meie juurde tulles sai ta kiirelt vigastada ja see segas tema käimasaamist päris palju, aga kui ta saab oma mängu klappima, siis võib ta olla üks Esiliiga parimaid mängijaid.

Sel hooajal oli esindusmeeskonna juurde kaasatud ka meie enda noori ehk veel mullu Santose eest noorteliigas mänginud Hardi Ernits, Ketron Vana ja Andreas Valk. Kuidas sa nende panusega rahule jäid?
Siin tuleb aru saada meie noorte lähtekohast: eelmisel aastal mängisid nad omavanuste Eliitliiga II liigat, samas kui sel aastal mängis Welco esindusvõistkond Esiliigas ehk Eesti mõistes tippliigas. Seega tuli arvestada, et noorte II liigast meeste Esiliigasse liikumine võtab aega ehk esmalt tuli noortel harjuda meie trennitempoga ja alles siis saime hakata rääkima mänguajast. Eks see protsess mõjutaski nende kõigi mänguaega ja saab arutleda, kas nad oleksid pidanud rohkem mängima (Vana mängis Esiliigas 592, Ernits 513 ja Valk 148 minutit- toim), aga kokkuvõttes said nad okeilt hakkama. Hardi sai hooaja jooksul aru, et ta peab rohkem pingutama ning aasta lõpuks oligi ta saanud stabiilsemaks – näiteks hooaja viimases mängus Flora U21 satsiga oli ta kahe võistkonna peale kõige nähtavam mängija väljakul. Ketronit aitas natuke tema positsioon, sest ta on kaitsja ja ühel hetkel meil tekkisid äärekaitsjatega probleemid, nii et see aitas tal lihtsamalt saada algkoosseisu. Samas Andreasele töötas tema positsioon jälle vastu, sest meie keskväljak oli väga tugevalt mehitatud ja see tegi tal mänguaja teenimise keerulisemaks. Aga ta väga meeldib mulle, sest tegemist on väga targa ja võitlusliku mängijaga. Kokkuvõttes said kõik kolm okeilt hakkama ja kindlasti peaks nende läbimurdeaastaks olema teine hooaeg ehk aasta 2025. Nii et kui külm neid talvel ära ei võta, siis võib neist kõigist asja saada ja me arvestame nende kõigiga ka edaspidi.

Räägime nüüd eraldi kõikidest liinidest ja võtame esmalt ette ründeliini. Kui mullu oli meil kindel esiründaja Martin Jõgi, kes lõi 31 väravat, siis sel aastal meil sellist kindlat tipuründajat polnud ja kui võtta arvesse ainult Esiliiga mänge, siis Erki Mõttus lõi 15, Miikal Roos ja Mark William Mugra kumbki kaheksa, Marko Mägi seitse ja Tristan Saupõld kuus väravat. Kuidas sa hooaja lõikes meie ründesektsiooniga rahule jäid?
Kui oleksime tahtnud mängida TOP2 koha peale, siis on fakt, et meil oleks olnud vaja selget ründajat. Meie viimaseid hooaegu vaadates on näha selget seost kindla esiründaja olemasolu ja liigatabeli koha vahel. Ehk kui 2022. aastal polnud meil Esiliiga B ründajate TOP10 edetabelis mitte ühtegi mängijat, siis saime neljanda koha; kui mullu kuulus Jõgi 31 väravaga ELB skoorijate edetabeli TOP3 hulka, siis võitsime liiga ära; sel hooajal oli meil Esiliiga väravalööjate edetabelis ainult Mõttus, kes hõivas kümnenda koha, ja meie olime liigas neljandad. Järeldus: kui tahad mängida kõige kõrgemate kohtade peale, peab sul tulema tipuründaja poolt rohkem väravaid ja samamoodi peavad rohkem skoorima mõlema ääre ründavad poolkaitsjad. Ehk ründeliin on selgelt meie võistkonna kõige nõrgem koht ja sellega tuleb kahe hooaja vahel teha väga palju tööd, et võistkondlikult rohkem väravaid lüüa.

Keskvälja kohta ütlesid sa juba ise eelnevalt, et see oli meil väga hästi mehitatud?
Jah, kuigi ka seal pidime kohati päris palju mehi roteerima. Hooaja lõikes andis meile kindlasti väga palju juurde kapten Tauno Tekko, kes tegi väga tugeva hooaja lõpu ja oli enda kohta väga heas vormis. Tristan Saupõld on väga suure töövõimega mängija, kelle kohta oli küsimus, kas ta on rohkem nr 10 või nr 8 positsiooni mängija ning mina leidsin, et ta on nr 8 peal veidike parem. Hooaja keskel tekkis meil keskväljale üks mees veel juurde, kui liigutasime äärepoolkaitsja koha pealt ründavaks poolkaitsjaks Mark William Mugra. Tal on väga-väga hea löök ja ta oskab keskel hästi mängu siduda. Lisaks oskab ta rasketest olukordadest individuaalsete oskustega väga edukalt välja tulla ehk oskab maha pöörata ja ka teistele mängijatele olukordi tekitada. See andis meile hooaja jooksul palju juurde. Ning lisaks oli meil hooaja alguses keskväljal ka selline mängija nagu Andre Songisepp – ta on potentsiaalselt meie võistkonna üks parimaid mängijaid, kes jäi erinevatel põhjustel kahjuks mänguminutite poolest meie tiimi siselt esikümnest välja. Ta on väga liikuv ja terav mängija, kelle vastu tehti keskväljal väga palju vigu ning see oli ka üks põhjustest, miks me hooaja lõpuks liigutasime ta äärekaitsesse: tal tuli seal mängimine väga hästi välja ja me tahtsime, et ta saaks vigastustevabalt mängida ja minuteid koguda. Aga tema potentsiaal poolkaitses ja keskpoolkaitses on isegi suurem kui äärekaitsjana, kuigi ta on ka seal väga dünaamiline ja hea.

Kaitseliini kohta ütlesid juba, et vangerdada tuli palju, aga samas mängijate tase oli ühtlane. Kas kokkuvõttes valmistas siis kaitseliin sulle ka peavalu?
Ei, sest meil olid tugevad mängijad ja ma ei pidanud muretsema, keda peale panna, aga meestel endal oli raske, kui kaaslased kogu aeg ümberringi vahetusid. Kaitseliini suur roteerimine kindlasti mõjutas meid, aga kui vaadata sisselastud väravate arvu, siis olime ju liidrite lähedal (meie lasime endale lüüa 44, liiga võitnud Harju ja teise koha saanud Viimsi 42, kolmanda kohaga lõpetanud Flora U21 sats 55 väravat- toim). See näitab, et mehed tegid individuaalselt väga head tööd ja minu jaoks olid kõik kaitseliini mehed head. Võib-olla kõige stabiilsem oli Markus Sossi, kes oli mänguminutite poolest meie satsis TOP3-s ja kes staffi arvates tegi oma parima hooaja. Sealjuures hooaja eel oli ta mures, kas üldse jätkata jalgpalliga, sest vaatas, et riietusruumi tekkisid tema kohale Taijo Teniste ja Igor Sokolov. Aga Sossi tegi hea hooaja, samuti sekkus tublisti Romet Salu, kes on ju pikalt olnud meie duubeltiimi mängija. Ning hooaja lõpus kulus meile igati Kevin Andersoni abi ära ehk keeruline on kedagi tegelikult eraldi välja tuua, kõik olid väga tublid.

Väravavahtidest rääkides: eelmisel aastal oli meil tugev konkurents Marcus Agarmaa ja Artur Karjagini vahel, aga sellele hooajale läksime vastu olukorras, kus Karjagin oli kaitseväes, Jürisson liitus meiega vigastusega, Andreas Kevin Põldvee tegi küll kaasa hooaja ettevalmistuse, aga tegelikult esindusmeeskonna eest platsil ei käinudki. Kas väravavahi positsiooni osas oli sul ka murekohti?
Ei olnud. Meil oli kasutada ka Maksim Karach, kes sekkus sel hetkel, kui Agarmaa oli vigastusega väljas, ja samuti sekkus vajalikul hetkel hästi Jürisson. Ka Põldvee osas mul polnud kahtlusi, sest tal on varasem Esiliigas mängimise kogemus olemas ehk tegelikult olid kõik meie väravavahid valmis sellel tasemel mängima. Agarmaa eristus teistest selle poolest, et tal oli kõige vähem tervisega probleeme ehk ta sai terve hooaja ettevalmistuse normaalselt kaasa teha ning ta on megatöökas inimene. Tal on kindlad eesmärgid ja ta on võib-olla isegi meie satsi kõige töökam mängija. Agarmaa teeb individuaalselt hästi palju tööd ning tal on prioriteedid paigas, mis omakorda loob teistele väravavahtidele hea töökultuuri, sest nad peavad samuti rohkem pingutama. Kindlasti on Agarmaal väga suur roll selles, et lasime endale sel hooajal ainult 44 väravat lüüa ehk tuleb kiita nii meie kaitsemängijaid kui Agarmaad, sest oli mitmeid mänge, kus tema päästis meid päris palju. Arvestame ka sellega, et Agarmaa tuli meile Tammekast, kus ta oli surutud selgelt kolmandaks väravavahiks ja päike ei terendanud talle kuskilt, aga üheskoos klubiga – ja selle juures paljuski tema enda motivatsiooni ja panustamise pealt – kerkis ta minu silmis Esiliiga parimaks väravavahiks ehk kogu hooaeg on kindlasti kompliment tema tööeetikale.

Mis olid lõppenud hooaja kõige keerulisemad hetked või murdemomendid?
Oli kaks kohta, kus asjad oleksid võinud hakata allamäge veerema. Esiteks: meie teine mäng Tabasaluga. See oli väga võitluslik ja lahtine mäng, meil tuli teha kolm vigastusest sunnitud vahetust ja olukord vastastiimi treeneritega läks üsna konfliktseks. See oli meie võistkonnale väga raske mäng, aga oli tähtis sealt võit kätte saada, sest kui lisaks hunnikule vigastustele oleks tulnud kaasa võtta ka kaotus, siis sealt oleks võinud alata allakäik. Ma ei ütle kindlas kõneviisis, et nii oleks läinud, aga oleks võinud minna. Teine raske hetk oli suvel, kui kaotasime karikamängus lisaajal Flora duublile 2:3, seejärel kaotasime neile kohe otsa liigamängu 3:5 ja siis saime järgmisena Viimsilt 1:3 tappa. Nende kolme kaotuse järel ootas võõrsil ees mäng liigatabeli liidri Harju JK Laagriga. Sealt oli väga oluline tulemus kirja saada, sest kui oleks saanud neljanda kaotuse järjest, siis see oleks võinud meestel masti maha tõmmata. Tolles mängus Harjuga me tegelikult esimese poolaja mängisime halvasti, aga teise poolaja hea soorituse pealt saime hea tulemuse ja 1:1 viigi ning punktiga tulema. Jah, mängupilt oli krobeline, aga oli oluline võõrsilt liidri käest see punkt kätte saada.

Rääkides nendest Flora U21 meeskonnaga peetud suvistest kohtumistest, siis mängisime nendega kuu aja jooksul (6. juuli kuni 5. august) kolm korda: kas ühe ja sama vastasega nii lühikese perioodi jooksul kolm korda madistada ei ole veidi nüristav?
Flora U21 kasutas terve hooaja jooksul oma duublis erinevaid mehi, kes olid igapäevaselt esindusvõistkonna juures, nii et ei olnud nüristav, vaid pigem see oli väljakutse, sest meie mehed said mängida nende vastu, kes ka Eesti meistriliigas platsile said. Selle üle on palju diskuteeritud, kas Premium liiga klubide duublid peaksid olema ühes liigas iseseisvate klubidega või peaks neil olema omaette liiga, aga minu seisukoht on, et kui sa iseseisva klubina tahad ühel hetkel jõuda Eesti meistriliigasse, siis sa pead harjuma mängijatega, kes sind seal ees ootavad ja tippklubide U21 võistkonnad annavad selle võimaluse. Jah, duublite osalemine Esiliigas muidugi mõjutab tabeliseisu ja iseseisvate klubide kohti, aga minu seisukoht on, et meistriliiga klubide duublid võimaldavad saada mängupraktikat heade mängijate vastu ja see on vajalik. Mäletan, kuidas näiteks meie Marko Mägi täielikult domineeris Henri Järvelaidu ühes mängus; samas mängus said meie kutid keskväljal Aleksandr Zakarliuka jt kogenud Levadia meestega väga hästi hakkama. Ja palju räägitud Flora mängija Tony Varjund – kui tema mängis meie vastu juuli alguses ja tegime 2:2 viigi, siis ta istus rahulikult Richard Reesarel ja Rasmus Kalal taskus. Kui meie mehed saavad tippklubide noortele või ka suurema kogemusega vanematele mängijatele vastu, siis see annab neile enesekindlust, sest nad näevad, et nende vastu mängimine pole midagi võimatut. Ehk ma arvan, et kui iseseisval klubil on ambitsiooni liikuda meistriliiga suunas, siis on väga okei mängida kõrgliiga klubide duublitega.

Kes oli hooaja lõikes meie jaoks kõige ebameeldivam vastane?
Harjuga oli alati raske, sest nad olid väga agressiivne võistkond ja pressisid kogu aeg. Võib julgelt ja ausalt öelda, et nad olid lõppenud hooajal liiga parim võistkond. Samuti oli meie jaoks ebameeldiv Flora U21, sest pidime madistama noortega, kes on igapäevaselt Flora esindusmeeskonna juures. Aga nagu just eelmises küsimuses mainisin, siis tugevate noortega mängimine on meie mängijatele arendav. Kolmanda vastasena tooksin võib-olla välja Levadia duubelmeeskonna, sest neil oli ka tihti väga tugev koosseis. Näiteks hooaja esimene omavaheline mäng Holm pargis – neil oli väga tugev koosseis, vist 6-7 meest esindustiimist, aga me suutsime 3:2 võita.

Kui vaadata lõplikku tabeliseisu, siis meie olime 60 punktiga neljandad, meie geograafiline naaber FC Elva sai 41 punkti ja kaheksanda koha ehk punkti- ja kohavahe oli korralikult meie poole kaldu, aga ometi omavahelised mängud nendega läksid sel hooajal raskelt: esmalt 0:1 kaotus, seejärel kaks 0:0 viiki ning alles septembri lõpus suutsime neid 1:0 võita. Miks meil Elvaga nii keeruline oli?
Ma ei teagi. Elva on iseenesest väga võitluslik võistkond ja see on nende väga suur pluss; võib-olla meie mängijatel on nendega seepärast kuidagi ebameeldiv ja see on koht, kus meil endal tuleb paremini kohaneda. Minu jaoks oli tänavune saldo Elvaga kummaline, sest jah, suvel Holm pargis nad andsid meile väga korraliku lahingu, aga ülejäänud kolmes mängus olime neist selgelt paremad, kuid see ei kajastunud tulemustes. Ja lisaks võitluslikkusele tuleb Elva kohta kindlasti meeles pidada ka seda, et kui paljud võistkonnad Esiliigas on üsna noored, siis Elva on väga kogenud ja pikaajalise kogemusega mängijatega sats – võib-olla ka see mängis meie omavahelistes mängudes mingit rolli.

Võtame nüüd ette kollased kaardid: mullu Esiliiga B-s said sa neid viis, aga sel aastal kogusid sa neid liiga- ja karikamängudes kokku lausa kümme! Võrdluseks: meie mängijatest sai lõppenud hooajal enim kollaseid kaarte Ander Vool, kes kogus neid kaheksa. Selgita, miks sulle neid kollaseid kaarte nii palju anti!
Peamine põhjus on emotsionaalsus – ma lähen väga mängu sisse. Nii et osad kaardid ma võtan puhtalt enda peale, sest läksin mänguga nii kaasa, aga samas osa kaarte jääb ka kohtunike südametunnistusele, sest samamoodi nagu kõigub mängijate tase, kõigub ka kohtunike tase ja on olnud mänge, kus kohtunikud lasevad mängu käest ära. See on koht, kus mina olen alati seisnud oma mängijate eest, sest minu jaoks on tähtis, et mängijad näevad, et treener on valmis nende eest võitlema. Selline käitumine on minu jaoks oluline. Kui vaadata kuulsaid treenereid, kes teevad oma tööd suure südamega, siis näiteks Jose Mourinho saab Fenerbahces ka kaarte ja ta pole ju rumal inimene, vaid teebki asja väga hingega. Ning teine aspekt, mida me kipume unustama, aga mis on tegelikult tähtis, on see, et jalgpall on ikkagi meelelahutus ja oma osa on ka show’l. Lõpuks tahame ju pakkuda publikule midagi, mille pärast nad tahaksid tagasi tulla! Kui me kõik oleksime väljakul ja selle ääres neutraalsed ja steriilsed, siis ma arvan, et paljud inimesed ei vaataks jalgpalli. Ehk nii mängijate, treenerite kui teiste asjapulkade ülesanne on pakkuda pealtvaatajatele emotsiooni ning ka mina tõmban enne mängu endale justkui maski ette ja tahan aidata oma käitumisega rahvast käima tõmmata. Nii et kokkuvõttes on ilmselt nii mõnigi kaart mulle tulnud selle show-elemendi tõttu; paar kaarti tuli minu ülereageerimise pärast, sest läksin mängu nii sisse; ning paar kaarti olid selgelt kohtunike eksimused, sest nad kaotasid mängu üle kontrolli ja ma pidin oma mängijaid kaitsma.

Sa pidid kollaste kaartide tõttu kaks mängu ka vahele jätma – kui raske oli neid kohtumisi kõrvalt vaadata?
Mõlemad mängud ju võideti ja ma usaldan oma staffi täielikult! Meil ei ole sellist asja, et kui mind ei ole, siis teised treenerid ei saa hakkama. Kui me varasemalt rääkisime sellest, et meie võistkonna tugevus on ühtlane koosseis ja pikk pink, siis teiseks tugevuseks on kindlasti väga ühtlane staff. Meil on kokku saanud inimesed, kes klapivad omavahel hästi ja koostöö on väga sujuv. Teise treeneri Taivo Idavainuga oleme väga palju koos istunud ja kohvi joonud ning arutanud, mida teha, et see võistkond oleks edukas. Taivo panus on olnud väga suur! Samamoodi on väga palju oma tavatööde kõrvalt panustanud meie füsioterapeut Kristjan Mardo ja väravavahtide treener Roman Gnibida! Hooaja keskel tõin esindusmeeskonna juurde ka Siim Roopsi, kellel on omamoodi nägemus ja kogemus. Ta on väga edukalt staffi sulandunud ja me kõik saame hästi omavahel läbi ning kõigil on õigus oma arvamust avaldada. See on pealiku või juhi töö juures minu arust väga tähtis: sa pead oskama teisi kuulata. Minul on üks nägemus, kellelgi teisel võib olla teine vaatenurk ja on tähtis, et nad teaksid, et nad võivad seda mulle avaldada ning võib juhtuda, et ma võtangi selle kasutusse. Ma tahangi, et mulle pakutakse erinevaid arvamusi! Ehk ühtlane staff on kindlasti ka olnud üks meie tugevusi. Samuti tooksin veel välja selle, et klubi juhtkond on taganud mulle töörahu ehk kunagi pole hakatud tõmblema ja protsessidele vahele segama. Ka see on väga tähtis, et klubi juhtkond usaldaks treenerite staffi ja meie viimased aastad on näidanud, et see usaldus toob tulemuse.

Mis olid lõppenud hooajal meie parimad mängud?
Arvan, et kui valida parimaid mänge, siis tuleb neist igaühe puhul eraldi rääkida ka kontekstist või põhjustest, miks just need mängud väärivad esiletõstmist. Selles TOP3-s ma paneksin esimeseks Levadia U21 võistkonnaga peetud mängu, kus võitlesime oma kodus välja 3:2 võidu. Selle mängu puhul ei saa ma kiita mängupilti, aga Levadia tuli meie vastu väga tugeva koosseisuga – nagu ennist ütlesin, siis 6-7 mängijat treenisid igapäevaselt Levadia esindusmeekonnaga – ja me ikkagi võitsime neid. Jah, me istusime küll teadlikult kaitses ja saime oma väravad kontrarünnakute pealt, aga see võit oli tähtis seetõttu, et oli hooaja algusfaas ja Esiliiga B-st kerkinud võistkonnana ei olnud me veel kindlustanud oma positsiooni Esiliigas. TOP3-s teisele kohale paneksin hooaja lõpufaasist kohtumise, kus kodus panime Tabasalu 6:0 kotti. See oli mängupildi osas selline kohtumine, kus löödi väga ilusaid väravaid, mängijad nautisid ja ka publikul oli mõnus seda vaadata. Aga mis mängu panna viimasena TOP3-e? See on koht, kus pean natuke mõtlema… Valiksin vist 34. vooru kohtumise Viimsiga, aga seda mitte mängupildi, vaid suhtumise ja võitluslikkuse pärast. Viimsi vajas oma kodus võitu, aga me läksime mängima väga julgelt ja agressiivselt ning tahtsime olla parem võistkond. Olime pikalt kaotusseisus (Viimsi läks 1:0 juhtima 16. minutil), aga meeskond suutis mängu jooksul kogu aeg juurde panna ja tasuks oli 90+4. minuti viigivärav.

Kas vastupidiselt on mõni mäng, mis jäi kripeldama?
Tulevad kohe meelde kaks mängu. Esiteks 2:2 viik Floraga: olime esimese poolaja lõpuks 2:1 ees, aga andsime edu siis 90+1. minutil ära ja lasime florakatel viigistada. Teiseks samuti mäng Floraga, kus olime pärast 2:3 kaotatud karikamängu liigakohtumises nende vastu 3:2 juhtimas, aga suutsime selle maha mängida 3:5 kaotuseks. Need on kaks mängu, kus kaotasime oma mängus mingid asjad ära. Ja kui veel midagi välja tuua, siis võib-olla meie teine omavaheline mäng Paide U21 meeskonnaga. Võitsime selle küll 2:1, aga see kujunes ootamatult raskeks ehk oleksime võinud teatud asju teha teistmoodi.

Räägime ka platsivälistest asjadest ehk meie publikunumbrist, mis oli Esiliigas parim. Hooaja lõpufaasis püstitasime oma selle hooaja publikurekordi, kui mängu Harjuga oli vaatama kogunenud 563 inimest ning väljamarss korraldati suure valgus- ja helishow’ga. Mida sulle kui treenerile selline show ja suur publik annab?
Nagu enne ütlesin, siis lõpuks on jalgpall ju meelelahutus. Eesti meistriliiga mängijad räägivad ka pidevalt, et on nüri mängida, kui publikut pole, ehk rahvas annab mängijatele ja ka mulle treenerina väga palju juurde, sest see näitab, et sinu mäng läheb inimestele korda. Ehk publiku kohaolu loeb meile väga palju! See ongi paslik koht, et öelda kõikidele meie tulihingelistele fännidele ja ka vaiksematele pealtvaatajatele suured tänusõnad! Kui mängijad teavad, et toimub selline eriüritus nagu oli Harju vastu ja on oodata publikut vähemalt 400 inimesi ringis, siis võistkond läheb väljakule ja vägagi naudib seda.

Kui võtsime eelmisel aastal 2024. hooaega kokku, siis sa ütlesid, et Welco on alates 2016. aastast ehk tippliigade süsteemi jõudmise ajast olnud jo-jo klubi ehk pendeldanud kogu aeg Esiliiga ja Esiliiga B vahet. Nüüd sel hooajal suutsime end mängida Esiliiga tabeli ülemisse poolde, nii et kas sa näed, et praeguses võistkonnas on ainest, et seda jo-jo mängimist vältida ja ka järgmisel aastal püsida tabeli ülemises otsas ning mitte jälle kukkuda allapoole?
Selleks, et ka järgmisel hooajal püsida tabeli eespool, tuleb teha õigeid otsuseid ja panna paika, millistel alustel meeskond üles ehitada. Selge on see, et ükskõik, mis liigas sa mängid, siis tippkohtade jahtimiseks peavad sul olema selle liiga mõistes tippmängijad. Ning mis kõige tähtsam: klubil peab olema selge eesmärk ja see tuleb ka mängijateni viia. Sama oluline on see, et eesmärk peab olema realistlik, sest sa ei saa seada ulmelisi eesmärke, kui sul pole selleks võimalikke vahendeid. Ehk siis klubina peame oma järgmised sammud ära teadvustama ja seeläbi on võimalik vältida seda, et astume samme tagasi. Ning kui rääkida uuest aastast, siis mina isiklikult ei räägi arengu mõttes ka paigalseismisest, vaid tahtmisest ikkagi samm edasi astuda. Me liigume järjest lähemale meistriliigale ja tuleb aru saada, et see tähendab tippmängijaid, ka head staffi ja igapäevaseid tingimusi – tuleb teadvustada, kuidas saab neid kohti ja seeläbi kogu protsessi parandada.

Ja pika jutu lõpetuseks – on sul omalt poolt veel midagi lisada?
Tahan öelda, et mul on väga suur austus mängijate vastu! Respekt kogu selle aja ja energia eest, mida nad panustavad nii mängudesse kui treeningutesse. Rõhutan veelkord, et me pole professionaalne võistkond ehk nädalas 3-4 trenni ja lisaks mängupäev võtavad meestelt väga palju vaba aega ja ka pereaega. Welcot kui klubi sellisena ei oleks, kui mängijad ei viitsiks seda teha, nii et mängijate pühendumus on väga oluline!